Nahaga kaetud tugitooli restaureerimine

Tool, mille taastamist alustasin, oli nahkkattega tugitool. Tool saabus minuni ilma istepolstrita ja ülejäänud polster halvas seisukorras. Nahkkate oli vähemalt korra vahetatud või parandatud, kuid tooli raam oli endiselt tugev ja korralik. Valmistusajaks võiks hinnata 1900. aasta esimest poolt.

Esimene samm igasuguse restaureerimise juures on vana polstri mõõtude täpne ülesmärkimine. Pärast seda eemaldasin vana polstri, samal ajal teha märkmeid ja jäädvustada tehnilisi detaile. Seljatoe ülemisel serval ja käetoe esiserval paiknes väike kant, mis andis polstrile ümarama ja pehmema vormi võrreldes puitraamiga. Käetoe polster sisaldas vedrusi, mis olid üllatavalt hästi säilinud. Seljatugi oli kaetud mitmest tükist kokku õmmeldud nahaga – tõenäoliselt naha säästmiseks. Esialgsetes kihtides oli aimata seitset tõmbekohta, mis viitasid nööpide kasutamisele originaalis, kuigi sügavnööbituse kohta vihjeid ei leidunud. Seljatoe polster sisaldas sammuti vedrusid, mis tuli täielikult eemaldada. Lisaks võtsin raamist välja kõik naelad, et uus polsterdamine oleks hiljem lihtsam ja klambrid ei tabaks vanu kinnitusi.

Vana polstri eemaldamise järel alustasin servakantide valmistamisega. Servakandid valmistasin kotiriidest ja kookoskiust. Servakandil on kaks õmblust tugeva vormi saavutamiseks. Lisaks arvutasin läbi kõik polstri kõrgused, vajaminevate vedrude koguse ja keermete arvu.

Järgmise etapina otsustasin alustada käetoe polstri valmistmainsega. Vedrud seotakse tavaliselt umbes kolmandiku võrra või 1cm keerme kohta madalamaks, et hoida neid pinges ka siis, kui vedrude kohal olevad kihid väsivad. Sidumis süsteem on läbimõeldud, kus igal nööril ja sõlmel on oma eesmärk. Käetoe vedrude süsteemi lisasin ka kanditraadi, mille külge kinnitub käetoe põhitäite kant. Vedrud kaetakse kotiriidega, mis õmmeldakse sõlmpistega vedrude külge, jättes esiserva vetruvuse jaoks liikumisvaru. Selgust pakub ehk lisatud joonis.

Käetoe põhitäite on valmistatud mererohust, selle ülesandeks vältida vedrude tundmist tooli kasutuses. Läbi õmmeldud mererohu mati peale läks kookoskiud, mis annab käetoele ka viimase vormi ning pinnapehmuse. Kiud kaeti vatiga, et vältida nende tungimist läbi kanga. Tumerohelise vaheriide ülesanne on eelnevat täidise paigal hoida. selle protsessi lõpuks panin käetugede pealisnahast juba osaliselt paika, kuna see oli selles etapis palju mugavam kui hiljem.

Nüüd liikus töö edasi seljatoele, tegevused algasid sarnaselt käetugedega- õige mõõduga vedrude kinnitamisest raamile. Vedrud kinnitasin raamile naha ribade abil või põhjatraadile sidudes need ristuva sõlmpistega. Kordus süsteemne ja sihipärane vedrude sidumine, et saavutada soovitud kõrgused ja vorm. Ka seljatoe vedrud said kanditraadi. Vedrude peale õmmeldud kotiriie ja nende peale paigaldatud mererohi, pinnatäide ja vaheriie on paigaldatud kindlate reeglite alusel. kõigil materjalidel on oma otstarve. Samuti panin seljatoele osaliselt kinni ka pealisnaha.

Tooli põhja tegemisel lisasin saripuu ette puidust klotsi, et vältida vedrude liiga kõveraks sidumist. Viimane võib tunduda ebavajalik, kuid usun et see lahendus pikendab vedrupolstri kestvust ja vedrud püsivad kauem terved. Põhja aluste sadulavöödele lisasin peenikese traadi, see kombinatsioon aitab vähendada polstrivööde venimist. Vedrud kinnitasin puitraamile naharibade, sadulavööle rist-sõlmtikiga. Vedrud saind põhjaliku süsteemse sidumise, et moodustuks vastupidav ja terviklik vedrude süsteem.

Sidumise peale tuli varasemalt tuttav mererohust ja kotiriidest loodud põhitäittematt. Mille esiserv said korraliku kandiõmbluse. Kandiõmblus on ka külgedel ja polstri tagumises servas. Selle peale tuli jõhvist pinnatäide koos vati kihi ja vaheriidega.

Selle polstri teeb eriliseks, “ülemise valepadja” valmistamine. Selle etappi eesmärk on istepolstri esiservas tekidad visuaal mis meenutab lahtist patja kuid tegelikult on polstri külge kinnitatud süsteem.

“valepadja” serva ehib keeder. Keede on nöör mis on kaetud polstri kattematerjaliga ja õmmeldakse kattenaha vahele. Keedri õmblusvarud on õmmeldud käsitsi sõlmtikiga kandi või selleks paigaldatud traadi külge. Selle töö etappi ülesanne on hoida keedrit sirge.

Ka pilastrite pealisnahk vajas vahetust.

Viimaste etappidena toimus väliskülgedele tausta pappide panek, ning nende katmine naturaalnahaga. Lisaks tegin pealiseks olnud taimpark nahale kerge vahahoolduse. Selline näeb välja üks suuremahuline naturaalmaterjalist ja traditsiooniliste tehnikatega valmistatava polstri töö.

Lisaks võib vaadata pilte koos mõnede kommetaaridega meie Facebook lehelt.