Antiikpolster ja stiilid

Kogu järgnev tekst tugineb Tln Ehituskoolis ja Kurika Ammatiopilaidokses õpitule, isiklikele kogemustele arusaamadele ning kuuldule ja loetule. Erilist tänu avaldades Rein Tedrekull (est), Hannu Kandala (fin), Jaako Hautamäki (fin).

Antiikpolstri valmistamise viisid saab suures plaanis jagada nelja põhirühma:

Kõva polster

Poolkõva polster

Kõva kandiga vedrupolster

Vedru kandiga polster

Kõva polster

Lühike ülevaade kõvast polstrist. Puitplaadi või vöödele ehitatud õhuke polster, mis enamasti kaunistab Teie söögitooli või muud istemööblit.

Polstri kihid valmistamise järjekorras:

  1. Põhjavööd.
  2. Põhjariie
  3. Mererohi.
  4. Kotiriie.
  5. Pinnatäide ehk pikeering.
  6. Vatt.
  7. Vaheriie.
  8. Vatiin.
  9. Pealisriie.

Polstri paksus ja üldine kuju oleneb tooli suurusest ja tegumoest. Polstri kõrgeim koht on eest servast mõõtes esimese kolmandiku ja risti suuna keskel.

Poolkõva polster.

Vööpõhjale valmistatud paksu mererohumati ja kandiga polster. Paksus ja kuju oleneb samuti tooli kujust ja suurusest. Polstri kihid valmistamise järgi

    1. Põhjariie.
    2. Paks mererohumatt, millele on õmmeldud ka kant.
    3. Kotiriie.
    4. Pinnatäide.
    5. Vatiin.
    6. Vaheriie.
    7. Vatiin.
    8. Katteriie.

Kõva kandiga vedrupolster.

Kõva kandiga vedrupolstriks nimetatakse polstrit, millel istumise keskosa vedrutab ja polstri serv on täidetud mererohukandiga. Polstri valmistamise tööetappide järjekord:

  • < Polstri- ja vedrude kõrguse arvutamine ning nende asukoha märkimine puitraamile. Sadulavööde pingutus ja kinnitus põhjaraami (saripuude) külge.
  • Õige kõrguse ja järjestusega püstvedrude õmblemine sadulavöö külge.
  • Mõõtenööri paigaldus sarja peale vedrude vahele.
  • Esimene sügavussuunaline sidumine. Õigele kõrgusele saavad tagumine vedru ja keskmise vedru tagumine keere.
  • Samale rivile teine sügavussuunas sidumine. Õige kõrguse saavad keskmise vedru esimene keere ja esimene vedru.
  • Kahte viimast operatsiooni korratakse kõikide vedrurividega.
  • Laiussuunas sidumine. Eelnevalt õigele kõrgusele seotud vedrurivid seotakse sirgelt ja võrdsetele vahedele.
  • Sügavussuunas tugisidumine.
  • Laiussuunas tugisidumine.
  • Raamsidumine. Kolm viimast sidumist aitavad muuta kogu süsteemi tervikuks ja fikseerivad sõlmed ja nöörid õigetesse kohtadesse.
  • Vedrusüsteemi katmine kotiriidega.
  • Kotiriide õmblemine vedrude külge.
  • Tolmuriide paigaldus.
  • Täiteaasade tegemine.
  • Ajutiste naelade löömine tooli alusserva.
  • Mererohu paigaldus.
  • Kotiriide kinnitamine ajutistele naeladele. Hõõrumine ja uuesti mererohu lisamine, uuesti kotiriide kinnitus. Operatsiooni korratakse paar-kolm korda.
  • Kotiriide korralik pingutus ja läbiõmbluse tegemine mererohumatile.
  • Läbiõmbluse pingutamine u.3 korda.
  • Kandi täitmine. Ajutine kinnitamine ja vajadusel taas täitmine ning lõplik kinnitamine.
  • Mererohu kohendamine kandis.
  • Esimene kandiõmblus
  • Teine kandiõmblus.
  • Kolmas kandiõmblus.
  • Läbiõmbluse pingutamine ja lõplik kinnitamine.
  • Pinnatäitele täiteaasade tegemine.
  • Pinnatäite paigaldus.
  • Vati paigaldus
  • Vaheriide ajutine paigaldus ja käega silumine.
  • Vajalikes kohtades lisatakse pinnatäidet.
  • Vaheriide pingutus ja lõplik kinnitamine.
  • Vatiini paigaldus
  • Pealisriide mõõtmine, lõikamine, pingutus ja kinnitus.
  • Ilupaela või -naelte panek.

Iga etapi juures on omad võtted ja viisid, kuidas seda teha. Sadulavöö pingutamine, vedrude sidumine kandiõmblus, pikeeringu panek – kõik nõuavad vilumust, teadmisi ja aega. Näiteks võib lisada, et kõik vedrud seotakse oma vabakõrgusest 1/3 võrra madalamaks või, et mererohukant peab järgima sarja kuju jne.

Vedrukandiga vedrupolster.

Põhjavöödele ehitatakse vedrupolster, mis vetrub kogu polstri ulatuses. Eestis palju kasutusel just raadiotoolidel ja tigudiivanitel.

Polstrimaterjalid ehitamise järjekorras.

  • Vööpõhi
  • Vedrud
  • Kanditraat
  • Kotiriie
  • Tolmuriie
  • Mererohi
  • Kotiriie
  • Pinnatäide
  • Vatt
  • Vaheriie
  • Vatiin
  • Pealisriie
  • ilunööri, paela, nööpide või naelte paigaldus

Vedrukandiga polster on tunduvalt keerukam ja aeganõudvam töö kui kõvakandiga vedrupolster.

Küsimusele kihtide paljususest tuleb vastuseks selgitada, et igal kihil on oma ülesanne, mille täitmisel saavutataksegi mugav ja mõnus istumine.

Sadulavööd- nendele ehitatakse kogu polstrisüsteem,

Vedrud – tagavad polstri vetruvuse ja pehmuse,

Mererohumatt (põhitäitematt) – tagab selle, et me ei tunneks istudes vedrusid,

Kandiõmblus – istumise serv tundub tänu sellele pehme, kuid samas ka piisavalt toekas, tagades sellega mugava istumise. Lisaks, mis on ka väga oluline, annab kant ka polstri servale väliskuju.

Pinnatäide –tagab selle, et ei tunneks mererohumatti läbiõmblustest tulenevat ebatasasust. See annab ka polstri pinnale ilusa kuju ja mõnusa tunde käega katsudes.

Jne.

Ka kõikidel töövõtetel on samuti kui kihtidel oma selgitus ja oma otstarve.

Eelnevaid põhimõtteid kasutatakse ka seljatugede ja käetugede valmistamisel. Tihtipeale on seljatoe vedrud väiksemad ja pehmuse saavutamiseks põhitäite kiht õhem. Kuid pole ka harvad juhud, kui seljatuge ehib sügavnööbitus või mõni tõmbekoht, mis muudab selle küll atraktiivseks kuid samuti muudab töö keerukamaks ja paneb sadulsepa kogemused ja oskused proovile.

Lisaks võib vaadata vastavate meetoditega valmistatud töödest videosid, vajutades siia.

Põhilised antiikstiilid.

Renessanss

Euroopas 1420-1600

Püsipolster puudus. Pehmenduseks võidi istumisele ja seljatoele lisada loomakarvade või sulgedega täidetud padjad. Materjalide toonid olid peamiselt tumedad.

Barokk

Euroopas 1600-1715

17. sajandi alguses tekkisid esimesed püsipolstrid. Loomakarvade ja sulgedega kaetud puitplaadid pealistati naha, villase riide, gobelään või mustrilise sametiga. Samuti tuli uudistootena kulla või hõbedaga töödeldud reljeefne nahapind. Läbiõmblusi ja vaheriideid siis veel ei tuntud. Polster kinnitus sarjale kas ehisnaeltega või katsid naelasid kaunistusnarmad. Värvieelistusteks olid tumepunane ja tumeroheline.

Rokokoo

Euroopas 1715-1775

Kujunes välja traditsiooniline vööpõhi. Selle peale tuli põhjariie ja täiteaasad, mille alla täidisena hein, loomakarv või muud sarnast. Kui katteks oli nahk, asetati see otse täite peale, kui aga katteks oli riie lisati veel vaheriie. Läbiõmbluseid rokokoo algusjärgus veel ei tuntud, see lisandus perioodi kõrghetkel. Kandiõmblust aga ei tehtud ja seetõttu oli polster ümara kujuga. Moes oli gobelään ja samet kuid leidus ka siidi ja nahka. Värvitoonid olid heledamad ja kasutati ka lillemustritega kangaid.

Klassitsism

Euroopas 1775-1810

Tänu stiilile omastele sirgetele joontele asetas see ka nõudmisi polstri kujule. Sellel ajastul hakati tegema lisaks täiteaasadele ja läbiõmblustele ka kandiõmblust. Polster kujunes 4-6 cm paksuseks kõvapolstriks, millel oli ka pinnatäide ja seda kattev vatikiht. Värvitoonid olid pastelsed, näiteks helesinine, -punane ja kollane.

Ampiir

Euroopas 1805-1850

Ampiir nõudis lähtuvalt oma tegumoest polstrilt veel sirgemaid servasid, mistõttu täideti ja õmmeldi need kandid nii teravaks kui võimalik. Pealistena olid kasutusel puuvillased ja erineva triibu laiusega kangad. Samuti leidis palju kasutust tumedas toonides siid, millesse oli kootud stiilikohaseid mustreid. Nahkkatted olid musta, punast või rohelist värvi.

Biidermaier

Euroopas 1830-1850

1830-ndad oli polstri ajaloo seisukohalt murrangulised, kasutusele tulid esimesed vedrupolstrid. Enamasti kuulus stiili juurde küll kõva polster, kuid diivaneid võib leida just kõva kandiga vedrupolstriga. Polstrile tehti tugev, teravapoolne, esiserv mis aga nii terevaks enam ei õmmeldud kui ampiirstiilis toolidel. Biidermeier jäi rohkem väikekodanlase stiiliks, seevastu Ampiir oli kõrgklassi stiil. Riietena olid kasutusel ühevärvilised või laia triibuga villased- ja siidiriided samuti nahk. Värvitoonid olid enamasti tumedad.

Kordusstiilid

Euroopas 1830-1890

Kordusstiilide ajastu on traditsioonilise polsterdamise tippaeg. Erinevate vedru ja padjasüsteemidega üritati mööblit mugavamaks muuta. Samuti lisati erinevate võtetega ka välist ilu. Samuti oli suurenenud ka riidevalik, kasutati sametit, plüüsi, villast riiet, siidi jne. Värvitoonide valik oli samuti mitmekesine.

Juugend

Euroopas 1890-1920

Polstrina oli enamasti kasutusel kõva kandiga vedrupolstrid. Tegumoelt olid polstri kujud sirgemad ja konkreetsemad. Riiete kaunistusmotiivid olid enamasti pärit loodusest. Materjalideks plüüs villane riie ja nahk. Värvitoonidena valitses okaspuuroheline ja punakaspruun.

Ülaltoodud stiilid on olnud silmapaistvaimad. Igal stiilil on alaliike ja regionaalseid eripärasid. Ajastu arvestamisel tuleb teada, et Eestisse jõudsid kõik stiilid hilinemisega. Ülaltoodule järgneb funktsionalistlik ajastu, kus tulevad kasutusele tigudiivanid, raadiotoolid, klubimööbel jms. Kõik juba tööstuslik, kuid siiski veel seotud vedrude ja erinevate täidistega. Sisu muutub vahtkummi ja erinevate tööstuslikult punutud vedruplokkide leiutamisega.

Kasutatud kirjandus:

Sari Hakala, Esko Kukkakallio, Pirjo Ylönen „Perinteinene verhoilu“

Pildimaterjal, mida kasutatakse stiilinäidetena:

http://www.bukowskis.com/

Share

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga